Viimase aasta üks populaarsemaid aruteluteemasid oli hariduse üleminek eesti keelele. Ministeeriumi ametnike ja õpetajate seisukohad on enam-vähem selged, aga mida arvavad sellest noored, keda see otseselt puudutab? Artiklis tutvustatakse riigi eri piirkondadest pärit õpilaste arvamusi.
Alates 2024. aasta esimesest septembrist tuleb lasteaias ning põhikooli esimeses ja neljandas klassis õpetada täielikult eesti keeles. Nii põhikooli õpilased, kui ka kesk- ja gümnaasiumi ning kutsekoolide õpilased on juba praegu hakanud aktiivselt eesti keelt õppetöösse sisse viima. Ettevalmistused selleks protsessiks on kestnud aastaid ja nüüd, kui programmi on hakatud aktiivselt rakendama, tekivad paratamatult ettenägematud asjaolud. Milliseid raskusi on tekkinud?
Kõigepealt tasub mainida keele enda probleemi. Arvestades asjaoluga, et meie riigis on mitmekultuuriline ühiskond, on raske tagada ühtset keeleruumi kõigis piirkondades. Keelt on raske õppida, kui seda kuuldakse ainult koolis ja isegi siis enamasti õpetajatelt, sest vaheaejal ja koolist väljaspool on valdavaks suhtluskeeleks mitte eesti keel. Seda ütlevad õpilased Ida-Virumaalt, eriti Narvast. Selles on mingi tõde. Elades keskkonnas, kus eesti keelt ei kasutata peaaegu üldse või ei kasutatakse vähe, ei ole õpilased motiveeritud seda õppima. “Miks me peame keelt õppima, kui me ei kasuta seda ainult koolis ja mitte mujal?” on küsimus, mida paljud õpilased küsivad. Täielik üleminek eesti keele õppimisele ei suurenda motivatsiooni, vaid pigem vähendab seda. Loomulikult on motivatsioon igaühe isiklik küsimus ja kõigi õpilaste üle ei saa kohut mõista ainult mõne üksiku õpilase arvamuse põhjal. Kuid ka see arvamus on väga oluline. Kuidas seda probleemi lahendada? Õpilased tegid ettepaneku luua eestikeelset seltskonda kunstlikult, korraldades kohtumisi inimestega, kelle emakeel on eesti keel, keelekohvikuid koolides, ning võib olla kasutada ka õpilasvahetuse programmi erinevate koolide vahel.
Teine punkt on eesti keeles õpetamise vajadus nende õpilaste jaoks, kelle emakeel ei ole eesti keel. Eesti keele õppimine nõuab pingutust nii õpilastelt kui ka õpetajatelt. Selliste pingutuste puudumine põhjustab paratamatult pingeid mitmekeelses ühiskonnas. Keelebarjäär, mis tekib õpilastele, kelle emakeel ei ole eesti keel, tekitab probleeme õppematerjali omandamisel, õpetajate ja teiste õpilastega suhtlemisel ning ülesannetest arusaamisel. “Raske on õppida teises keeles, kui sa ei mõista aine olemust isegi oma emakeeles,” nii näevad õpilased olukorda. Õpilased rääkisid enamasti raskustest täppisteaduste ainetega, nagu matemaatika, keemia, füüsika.
Erineva keeleoskuse tõttu konfliktid klassis on sagedasemad, kuna mõned õpilased peavad teisi ebaväärikaks või lihtsalt rumalaks. “Mis kasu on kategoorias, mida ma saan pärast üheksandat klassi, kui see ei aita mul nüüd õpetajast aru saada”, oli arvamus nende keeleoskuse taseme kohta. Õpilastel võib olla hea grammatikaoskus, kuid suhtlemisoskused neil on madalal tasandil, ning selle pärast neil on raskem kohaneda õpetamissüsteemi kiirete muudatustega. “Praegu on mul piisavalt teadmisi, et natuke eesti keeles suhelda, aga kui praegu teha absoluutselt kõik ained eesti keeles, siis on väga raske õppida. Ma ei usu, et ma saaksin hakkama.” Küsimusele, kuidas olukorda parandada, vastasid õpilased, et nad sooviksid parandada oma suhtlemisoskust ja kasutada keelt aktiivselt ka koolist väljaspool. Nad tegid ettepaneku korraldada kohtumisi emakeelekõnelejatega, kus oleks võimalik suhelda. Samas, kui selliseid kohtumisi korraldatakse, siis tuleks neid teha sagedamini kui kord nädalas. Samuti soovitad nad luua selline keskkond koolides alates madalamatest klassidest, kus kõik lapsed, olenemata nende emakeelest, õpivad koos. Nii tekib tihedam suhtlus erineva keele ja kultuuriga laste vahel, ei toimu eraldamist ja eesti keele oskus paraneb.
Keelebarjäär toob kaasa hariduse kvaliteedi languse. Üleminek eesti keelele mõjutab seda paratamatult, sest mõnel õpilasel on raskusi materjali mõistmisega. Tulevikus võib see viia ebavõrdsuse tekkimiseni hariduses ja õpilaste edukuse vähenemiseni. Kui õpilane ei saa aru, millest talle räägitakse, langeb lõpuks tema sooritusvõime ning see on kahjulik nii üksikisikule kui ka koolile, sest lõpptulemused võivad langeda. See omakorda võib viia diskrimineerimise ja konfliktide suurenemiseni klassis, mille põhjuseks on akadeemilised tulemused. Selle teema üle arutledes rääkisid õpilased sellest, et materjali omandamise edukus sõltub ka õpetajalt. Kui õpetaja töötab klassiga, on tema ülesandeks nii programmi jälgimine kui ka õpilastele teadmiste andmine. Kui õpetaja on tähelepanelik ja tundlik, on arusaamisega palju vähem probleeme.
Õpilased võtavad õpetajate teemat tõsiselt. Nende arvates on põhiprobleemiks see, et osa õpetajaid, kes alustasid nendega tööd täielikult eesti keeles, on harjunud töötama eestikeelsete lastega ja ei võta alati arvesse klassi eripära. “Uus matemaatikaõpetaja räägib liiga kiiresti ja ebaselgelt ning ei anna alati tunnis vajalikke mõisteid”; “Uus õpetaja on füüsikas hea, aga seletused on lihtsalt kohutavad” sellised on gümnaasiumiõpilaste näited. Nende arvamused viitavad sellele, et uued õpetajad, kes on asendanud vanu õpetajaid, oskavad keelt, kuid ei ole alati valmis selgitama ning andma õpilastele tuge ja abi. “On kurb, et kogemused on asendatud keelega”, kommenteerisid mõned õpilased. Ei piisa sellest, et tead oma ainet, oluline on osata seda õpilastele edasi anda. Mõnel uuel õpetajal ei ole piisavalt kogemusi klassiga töötamises ja see toob kaasa probleeme. Nende lahendamiseks on õpetajatel võimalus läbida täiendkoolitusi, täiendada oma teadmisi ja saada aega uue õppeprogrammi omandamiseks. Õpilased on aktiivsed ja arutavad õpetajatega võimalusi paremaks koostööks. Õpilased märgivad, et pärast selliseid arutelusid on õppeprotsess lihtsam.
Hoolimata õpilaste mainitud tõsistest raskustest nad suhtuvad üleminekuprotsessi üldiselt positiivselt ja mõistavad millist kasu see toob. Vaatamata raskustele, mis on seotud eesti keele üleminekuga, on see oluline samm riigi tuleviku jaoks. Üleminek aitab luua tugevamat ja ühtsemat ühiskonda, kus iga kodanik saab vabalt suhelda ja õppida riigikeeles ning kus tal on juurdepääs kogu vajalikule teabele. “On oluline, et keele alusel ei toimuks jagunemist, et kõigil oleks sama tase”, “Ma tahan, et inimesed ei jaguneksid keele järgi, kui nad elavad ühes riigis”, “Selle riigi kultuuri, kus ma elan, on palju lihtsam mõista keeles, ja ma arvan, et sellega tasub alustada juba koolis” – arvavad õpilased.
Lisaks keeletaseme parandamisele ja ebavõrdsuse vähendamisele ühiskonnas aitab üleminek ka eesti keele ja kultuuri säilitamisele. See aitab tugevdada rahvuslikku identiteeti, soodustab integratsiooni ja suurendab kõigi Eesti kodanike keeleoskust. Samuti võib see luua õpilastele tulevikus rohkem võimalusi. “Ma tahan pärast kooli minna ülikooli ja saan aru, et mul on vaja eesti keelt”, “On tore säilitada vestlust inimesega tema emakeeles ja mitte ainult lühikeste fraasidega, vaid normaalse kõneviisiga”. Mõistes ülemineku vajalikkust ja kasu, muutuvad õpilased motiveerituks ja seega on protsess lihtsam.
Igal suuremahulisel projektil on oma tugevad ja nõrgad küljed. Selliste projektide puhul on oluline võtta arvesse kõigi osapoolte arvamusi, et võimalikult vältida probleeme. Eesti keelele üleminek haridussüsteemis on keeruline ja mitmetahuline protsess, mis nõuab kõigi sidusrühmade tähelepanu ja jõupingutusi. Tulevikus toob see Eesti ja selle kodanike tuleviku jaoks palju kasu.
Ingrid Raudsepp, Tartu Valimisvalvur
FOTO: Kriste Kald